Öeldakse, et emaarmastus on tingimusteta või no vähemalt nii see peaks olema, et laps leiaks tuge ja tunneks ennast turvaliselt. Aga tihtipeale ei tea tänapäeva inimesed, mis on tingimusteta armastus.
Kas võib olla tingimusteta armastuse eelduseks kannatlikkus ja hingerahu? Kust neid tingimusi tänapäeval leida?
Poed on täis eneseabi raamatuid, igalpool toimuvad jooga ja meditatsiooni tunnid. Internetist võid leida sadade viisi abistavaid kursusi nõidadelt, selgeltnägijatelt, holilistelt terapeutidelt ja paljudelt muudelt ametimeestelt. Hetkeks leiadki otsitu, aga see on ainult hetkeks, kui sa just ise joogaõpetajaks ei otsustanud hakata.
Millest alustada?
Noorel emal on väga palju muresid, mis ringlevad peas. Mõtted – halvad, head, mida vaja teha, mis on tegemata, probleemid tööl, kodus jne. Kõigepealt tuleks vaigistada meel, kuidas? Aega pole ju. Tuleb leida, muidu pole ju võimalik. Looduses käimine on kõige efektiivsem meele vaigistamise moodus. Arvatavasti ei ole linnainimesel võimalik iga päev looduses käia. Aga käi nii palju kui saad. Mine kasvõi mõnda suuremasse parki või terviseradadele. Pane silmad kinni ja jäta meelde see imeline vaade, lõhnad, hääled, tunded endale mällu. Tunneta – VAID SINA ja LOODUS ja RAHU. Kui saad endale lubada hiljem kodus vaikuse hetke, pane jälle silmad kinni ja tunneta uuesti kogetud meeldivat ja turvalist tunnet, mille osaliseks said.
Hingerahu viib kannatlikkuseni
Kui suudad endas hingerahu juba leida, siis on lihtsam ka kannatlikuks jääda. Lapsele on see väga tähtis. Laps tahab ennast välja elada. Tihtilugu räägib kasvataja lasteaias, et teie laps on täiesti eeskujulik, teeb kõik mis öeldakse, sööb ära kõik toidu, jääb kohe magama, ei nuta kunagi. See tundub emale uskumatuna, kuidas nii, kodus on ta täielik huligaan. Arvatavasti hoiab laps oma emeotsioonid lasteaias tagasi, kuid millalgi peab ta ennast ju välja elama. Seda on turvaline teha kodus kõige lähedasemate inimeste juuresolekul. Ja nüüd peavad vanemad olema väga kannatlikud, sest muidu võib laps tunda ennast täiesti üksikuna, sest mitte keegi ei mõista ega lohuta teda.
Lapse mure
Hea oleks kui vanem saab aru, mis mure last vaevab. Siis võib küsida, et kas laps on kurb näiteks sellepärast, et isa on kaugel tööl ja ei tule koju täna ega homme. Võib selgitada, et emme on ka sellepärast kurb ja ootab isa, et ootame koos ja teeme hoopis midagi toredat, võib lohutada, et issi siiski ju varsti tuleb. Üheskoos pole ootamine üldse nii kurb ja kui igatsus tuleb, võib hakata kohe näiteks Pipi Pikksuka raamatut lugema. Pipi isa oli ka kaugel ja Pipi kindlasti igatses oma isa järgi. Laps hakkab huvitavaid lugusid kuulama ja unustab kiiresti oma mure.
Vahel ei ole teada põhjus, miks laps ennast välja elab, võibolla on ta lihtsalt väsinud intensiivsest lasteaia päevast ja ei oska seda muul viisil väljendada. Siis võib lihtsalt olla lapse juures senikaua kuni nutu vms. hoog üle läheb. Peab olema kannatlik, see läheb ükskord üle nii kui nii. Kui laps ennast üksiku ja kurvana tunneb ja vanemad ei oska talle olla toeks ega paku lohutust enda teadmatusest, jäävad need halvad emotsioonid lapsele sügavale hinge ja väljenduvad täiskasvanu eas ärevuse, hirmu või üksiolemise tundena. Sellistest tunnetest on kerge tulema stress ja selle järel depressioon.
Lapsega loodusesse
Kui oled ise loodusest rahu leidnud, siis võta ka lapsed kaasa. Õpeta taimi ja puid tundma, nuusutama metsa lõhnu ja kuulama hääli. Usu, lapsed leiavad ise palju huvitavat, mida metsas teha või vaadata. Võta kaasa toidukorv ja tee lastele piknik. Võid korvi panna ka mõne sellise söögi, mida laps keeldub kodus söömast. Usu, värskes õhus läheb kõht tühjaks ja endalegi märkamatult sööb laps seda sööki, millest ta muidu keeldunud oleks. Seda kõike võib teha igal aastaajal. Pärast selliseid väljasõite on kogu pere rahulikum, kannatlikum ja õnnelikum.
Ispiratsiooniks paar artiklit maailma rändurilt, näitlejalt ja lauljalt Jaan Tättelt.